Kus viga näed laita... seal näpuga näita?

Raske on olla Janeli. Kui juba korra mingi käitumisstandardi ette sead, peab seda ilusti hoidma. Janeli ei hiline, ei puudu, teab asju, oskab vastata, erinevaid inimesi ja gruppe lepitada jne jne jne. Ainult, et ei. Ju siis jätan sellise mulje, sest olen hästi kohusetundlik. Aga vahepeal käib laiskus ja muud tujud/tunded üle.

Nii ma siis näiteks reedel kooli ei läinud. Tundsin end veidi tõbiselt ja tahtsin järgmine päev terve olla ja teisi mitte nakatada. Oi, pärast räägiti, et see põhjustas sellist furoori.

"Kus Janeli on?" "Ta on ju alati esimesena kohal" "Pole siiani kordagi puudunud."
"Kuidas see käib?" "Janelit oleks vaja, temalt saaks küsida" "Aga kas ta siis viimasesse loengusse ka ei tule?"

Raske on olla Janeli. Vastutus on suur. Aga tegelt on ka egopaitav kuulda, et su puudumist märgatakse.

Siis on ühed loengud, kust pool rahvast puudub ja teine pool pausi ajal ära läheb. Mul oli seal keldris külm ja kael valutas, mis kõik omakorda ajas pea valutama, unine oli ka olla ja palju kodutööd teha... Vaatasin, et teised lasevad jalga, lähen ka!

"Janeli!? Sina ka? E tu, Brute?"
"Te jätate mu alati üksi, ma tulen ka seekord" kaitsesin end
"Aga sina ei saa ju tulla. Sa oled Janeli"
Jaa, juba lasingi oma standardid alla. Laisaks teeb see linnaõhk.

(Appi ma viitasin selles lõigus kaks korda Alo Savi õpetatud asjadele! Vist öeldi "Ka sina, Brutus?" ja ma ise tõlkisin selle misiganes-keelde (ladina?) sest meenus kohe Savi etlus surevast Caesarist. Ja samuti meie arutelud teemal "kas linnaõhk teeb vabaks?". Näed, isegi põhikooli ajalootundidest jääb midagi hilisemaks eluks külge!)



Aga täna käisin linnas ringi näpuga näitamas. Vähemalt nii kukkus välja.
Kaubamajas liftis sõites märkasin, et kontrollikuupäev on pisut hilisevõitu. Neiu enne mind oli valinud 2. korruse nii et mõtlesin, et teen pilti kui ta liftist väljub ja üksi jään. Aga ei, ta pistis nina ainult korraks välja ja ronis sisse tagasi. Tegin siis jälle eba-endalikult avalikult teiste nähes oma valju fotohäält tegeva telefoniga pilti lähedalt. Neiu viisakalt vaatas teises suunas. Eestlased on toredalt eemalehoidvad. Mulle meeldib.

Väga ohtlik sõit
(Alla sõitsin eskalaatoriga..)

Saatsin pildi õele ka. Ta saatis vastuseks kohe kiirelt meme:

Olen jaa selline hulljulge hunt!

Kursaõde küisis tabavalt, miks see pilt sellise kvaliteediga on, nagu see oleks mikrolaineahjus käinud. Küll inimesed on viimasel ajal heade ütlemistega.

Käisin istusin Caffeine's, jõin nädalakohvi (Banaani ja vürtsidega) ja kõrvale rääkisin inimestega ja tegin stsenaristika kodutöid. Mulle hästi meeldivad armsad sildikesed nii, et tegin (seekord täiesti üksi ruumis viibides, muidu polekski julgenud) barista jäetud sildist pilti:

Tean, et see oli uute klientide jaoks, aga kuna ma selle aja üksi olin ja see nii täpselt minu poole oli, oleks see nagu mulle isiklikult sõnumi jätmine. Nii armas. (Ise tuleb olukorrad armsaks mõelda!)

Ja kõige lõpuks! Tänase päeva kroon! Bussisõit koju! Eelmine Sassisblogi muutus juba otsapidi bussiblogiks. Kurbusega mõtlesin, et nüüd kui maaliinibussidega enam ei sõida, juhtub vähem põnevat. Aga oi, ei. Nimelt on Tartu linnaliinibussides nüüd uus teavitus. Ei öelda enam, et "peatuses peatumiseks vajutage palun stopp nuppu". Ju on see inimestel selge. Tundub, et inimestel on probleemiks hoopis oma kaardi viipamine iga kord. Aga siis palun öeldagi nii! Ma pärast mitut peatust dešifreerisin sellest tulnukalikust google-translate lugemise keelest välja, mida oodati. Või vähemalt mis jutu põhipoint oli. Proovi ka ise pakkuda: /http://picosong.com/Tdza/

Minu tõlge: "Rseasja, plun reistri sõitjuures igal sisesel" 

Gorillad ja võinuga

Käisime Sandriga väljas söömas. Igaks juhuks parem ei maini söögikoha nime - ma päris proff toidukriitik ka ei ole. Isegi algaja toidukriitik ei taha olla. Käime seal vahetevahel, kui pubisöögi isu murrab. Ju siis on hea koht kui korduvad kliendid oleme.

Nii ka seekord - Sander kurdab, et ei taha õhtul kodust sööki, tahab hoopis mõnda pubirooga. No aga lähme siis ja võtame midagi sellist. Lähme sisse, rahvast on keskmisest rohkem, leiame sobiva koha, istume maha, valime menüüst söögid, tellime. Kõik on tore. Toitu oodates jutustame, mis päeva jooksul toimunud ja mis plaanid meil lähiajaks on ja nii edasi. Kõik on ikka veel tore. Tuleb söök, näeb hea välja, lõhnab hästi, maitseb hästi. Üks väike nüanss on ainult halb - noad on sellised laiad pisikeste ühel pool süvendatud terakestega, nagu need võinoad, mis kõigil on, mis vist tegelikult ei ole võinoad, sest neil on nagu veidi sakid? No loodan, et saate aru küll, mida mõtlen. Mitte eriti terav ja liha lõikamiseks hea nuga. Sandri liha puhul see ei seganud. Minu kana oli aga kõvemast puust. Tema jaoks tuli ikka kõvasti noale suruda ja saagida. Ja siis veel üle saagida, sest kuskilt mingi äär hoidis ikka kinni. Oli veidi naljakas, aga mis seal ikka. Jutustame siis ja sööme ja veedame üleüldiselt hästi aega. Kõik on põhimõtteliselt tore.

Minu vaatevälja jäi söömise ajal kolm ekraani, mis tundus suur ülepingutamine, sest ei teagi lausa kuhu vaadata. Ühelt jooksid järjest mingid naljakad loomavideod, teisel mingi disney-kanali multikate lõikude popurii, nagu mingi algaja videotöötlushuviline oleks üritanud koomilisi klippe kokku panna, mis ilma heli ja kontekstita jäid väga arusaamatuks. Kolmandal ekraanil, mis oli otse minu poole, jooksid ka mingid loomavideod. Algul naljakamad, siis mingid igavamad loomaaiavideod.. siis... oeh....

Kallid pubid, baarid, kõikiganesed meeleleahutusasutused suurte ekraanidega. Kui teil midagi näidata ei ole, tehke oma playlist näiteks. Palun ärge jätke asi youtube automaatse valiku otsustada. Naljakatest loomavideodest pole sellise suure valiku seas kaugel ebasündsad loomavideod. Ja nii hakkas minu ees käima pikk saaga gorillade eraelust. Muigasin ja mõtlesin, et ühe videopopurii elan ikka üle. Ju siis on mõnel loomaaiakülastajal naljakas olnud ja pannud vastava märksõna. Aga siis tuli järgmine, ja järgmine.. Ja need olukorrad läksid järjest ebasündsamaks, kuni naljavideodest oli asi kaugel ja tegemist oli täieliku loomapornoga. Üksi, kahekesi, kolmekesi, kõik poosid, igasugused alternatiivid... Ja just sellel ekraanil, mis otse minu ette jäi, nii et iga kord pead tõstes pidin meelega ignoreerima ühte tervet ala, et söögiisu ära ei kaoks... Kõik ei ole enam üldse tore! Vaatasime ettekandjaid - kõik kõndisid rahulikult mööda ja ei pannud tähele. Hea 15 minuti pärast vahetasime Sandriga pooled, sest minul hakkas vastik juba, lausa korduvaks muutus see jama. Sain igavat sporti nüüd näha. Gorilla-seksi-teemal videod käisid minu taga veel pikalt edasi, kuni asendusid gorillaprostitutsiooni dokumentaaliga, kus õnneks nii otsekoheseid stseene ei olnud, rohkem intervjuud ja looduskaadrid. Korraks nägi ettekandja et püüan ta pilku, kuid kui lähemale jõudis nägi, et söön veel ja leidis, et pole mõtet tulla ju siis.

Kui me lõpetanud olime ja ta tuli asju ära korjama, mõtlesin, et võtan end kokku ja ütlen esimest korda kuskil restos kriitikat. Aga loomulikult just selles olukorras ei küsitudki, et "kuidas maitses" või muud sellist. Nii et kui ta ära pöörama hakkas, mainisin, et "Järgmine kord palun kas teravam nuga või pehmem kana". Neiu vaatas tagasi ja vastas: "Ma arvan, et teravam nuga". Naeris, ja läks ära. Väga kiire ja tabav vastus, naersin isegi. Kui ta arvega tagasi tuli, mainis Sander, et nad võiksid tähele panna, mida oma ekraanidelt näitavad - meile näidati korraliku ebatsensuurset loomapornot. "A. No vähemalt oli teil huvitav" Olin täitsa pahviks löödud. Sellised teravad vastused järjest tuli. Meile oli jällegi naljakas, aga nii mõnigi oleks solvunud. "No teenindus on vähemalt tasemel" mainisin, kuigi mõtlesin selle all pigem "mitte suu peale kukkunud". Huvitav, McDonald'sis pandi muusikakanalitelt ainult spordikanalitele pärast seda, kui üks ema kaebas, et räpivideodes näidatakse palju tantsivate naiste tagumikku. Kas loomaporno avalik näitamine läheks mõne konkreetse paragrahvi alla lausa? Söögiisu tekitamiseks see igastahes hea valik ei ole.

Lõpuks otsustasime tippi mitte jätta. Vabandust.

Esimene postitus

Ei saa ju uut blogi kohe mingi tavalise postitusega alustada, tuleb mingi sissejuhatus teha. Vist. Oleks nagu ilus?

Igastahes - aastaid tagasi oli mul kunagi blogi, millele panin nimeks "Sassis blogi" kuna ei suutnud ega tahtnud seda kuidagi täpselt määratleda või temaatiliselt korras hoida. Siis vajus see kuhugi ära, kustutasin selle ära ja unustasin. Aga leian, et nüüd 7-8 aastat hiljem oleks aeg uuesti kirjutama hakata. Mitmel põhjusel.

1. Kolisin kodunt välja ja sõpruskonnad on nüüd ka nii eraldi laiali kõikjal, et niimoodi oleks hea neil, keda huvitab, mu sassis jutte kuulda.

2. Lõpetasin just stsenaristika loengu kodutöö ja jäi veel selline mõnus kirjutamistuhin sisse. See tuleb suure vaeva ja raskusega, aga kui juba tuleb, on raske pidama saada.

3. Räägin ehk nüüd vähem inimesi surnuks oma pisidetailidest pikkade juttudega, kui nad ükskord kätte saan kuskil.

4. Kuidagi juhtub jälle ägedaid asju, millest tahaks rääkida kõigile.

5. Õde utsitab vahepeal mu pikki kirjutushoogusid mujale ka postitama, sest talle meeldib nende emotsinaalne kirjastiil. Mis oligi see kommentaar, mida tihti eelmise blogi kohta sain ja mis tekitas blogimistahte tagasi.

Neist põhjustest peaks juba piisama. Ja sellest, et "miks mitte?". No okei, üks probleem tekkis eelmise Sassisblogiga (tol ajal kirjutasin seda nime veel kokku vist. Sobis rohkem kuidagi emotsionaalselt. Peaks ehk nüüd ka? Mõtlen sellele veel.) Nimelt ma hakkasin üles kirjutama oma unenägusid, kui nad kohe eriti pöörased olid. Ja need jäid niimoodi rohkem meelde. Ja mida rohkem kirjutasin, seda paremini jäid nad meelde ja seda detailsemaks ja põhjalikumaks nad muutusid, mis omakorda viis selleni, et sain unenägudes aru, et need on unenäod ja hakkasin neid juhtima ja kõike muud. Kõlab üliägedalt ju. Aga kui hiljuti üritasin jälle seda saavutada, õnnestus see mul juba peale 2-3 unenäo kirjapanekut. Ja need kontrollitavad detailsed unenäod olid kuidagi nii väsitavad, et ei saanud üldse hommikul üles. Aastaid tagasi Sassisblogi 1.0 ajal seda ei olnud, et ära väsitaksid need. Aga eks näis, mis saab.



Niipalju siis lühikesest sissejuhatusest..